esmaspäev, jaanuar 30

Ellips

Mul on puhkus. Sain hakkama. Esimene semester edukalt läbitud ja puhkepaus ausalt välja teenitud. Saan rahus magada, raamatut lugeda, siin olla, oma asju teha. Jeesus, mul oli aega isegi jalgu raseerida..
Eelmise postituse all oli üks kommentaar, mis mind jäi kummitama ja häirima. Kuidagi sõnastuse ja 'anonüümsuse' pärast võtsin seda kommentaari väga südamesse ja isiklikult. Muidugi ma lugesin seda esimest korda siis kui võtsin kõike väga isiklikult, sest pinge ja magamatuse loor sütitas solvumist eriti kergelt. Ja siis ma leidsin, et pean endale ja teile end selgitama.
Miks see esimene semester ikkagi nii raske oli ja miks ma nii läbi olin/olen? Lihtne. Minu eluga kursis olev inimene teab, et ma alles õpin õppima. Et mul oli väga raske end kokku võtta ja keska ära lõpetada. Liiga suur õppimatuse paus oli tulnud sisse. Siis sain selle suure teoga hakkama ja tulin kohe ka ülikooli. Aga see ülikooli eelne aastane suur õppimine ei harjutanud mulle seda kõike veel ju sisse. Lisaks on kõik uus, teistmoodi, uued süsteemid ja ained. Ja kuna ma ei oska oma aega veel õigesti planeerida ja ikkagi õnnestus asjad ummikusse ajada, siis oligi see semestri lõpp nii raske ja söövitav. Lihtne. Aga vähemalt mõtlesin nüüd läbi, mida tegin halvasti ja kuidas uuel semestril paremini teha. Elame näeme. Ehk on ikka kergem siis.
Nüüd ma siis siin olen. Tahaksin nii palju selle puhkusenädala jooksul ära teha, aga samas ei taha midagi teha ja tahan lihtsalt olla ning lasta kehal ja meelel puhata. Valikud valikud.
Suur ettevõtmine blogi tsällentsiga on ka magama jäänud, aga eks ma hakkan vaikselt tagant järgi kirjutama. Eks see on teada, et üks hetk kirjutan ilmatuma aja eest korraga. Aga elame näeme!


laupäev, jaanuar 7

Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna ja omab tähendust

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma ei ole Sind unustanud. Ma lihtsalt olen ära, õpikutes ja konspektides või siis teen näo, et mul ei ole vaja õppida ja tohib hetkeks hingata ning luuslangi lüüa. Aga ma tulen tagasi. Ma mõtlen Sulle koguaeg ja sellele, mida kirjutada. Aga mu elu esimene sess sööb mu seest ära ja kui see läbi on, siis täidan end Sinu juures.
ps! kui te kunagi peaks ülikoolis sattuma ainetesse 'üldkeeleteadus' ja 'kirjandusteadus', siis siit minu soe soovitus- käige loengutes kohal!
Armastust!

esmaspäev, detsember 5

W3. Family

Minu pere. Minu armas, veider, kreisi ja sõge pere. Minu tagala, nõuandla ja parimad sõbrad! Minu armastus ja edupant. Minu kullatükid!


Läksime emme ja Kistaga Sepa Silveri ja Curlyde kontsertale ning tegime enne seda fotoshuuti. 

Minu musi! 

Minu pisikene. Tädi Merka nunnupunnu. Rohkem minu moodi kui ma ise.

Õtu. Kõige ägedam ja vingem õde keda üks inimene võib endale tahta. Armastus on piiritu.

Minu plikad.

Minu tugipostid ja meestagala!


kolmapäev, oktoober 26

W2. Spouse/ significant other

"Sa oled hea. Sa oled nii võimatult hea, et ma tunnen ennast peaaegu et halvana. Sa tekitad minus selle hea tunde, et ma pean rohkem pingutama. Et olla Sulle vääriline kaaslane. Mitte keegi ei ole tekitanud minus tunnet, et ma pean pingutama. Mine tea, äkki lõpetan kooligi tänu Sulle ära.. (must huumor, kõhkõhh..)" 

Kirjutasin nii kui olime koos olnud umbes kuukene. Näed, lõpetasingi kooli ära ja läksin jälle kooli. Uskumatu..

Lugesin oma vanu postitusi ja avastasin, et ma ei olegi oma Kaljukesest väga palju kirjutanud. Ühes postituses oli põhjus tegelikult ka: kui ma siin kellestki silmarõõmust kirjutan, siis läheb kohe kõik nagu viltu. Nüüd on sellele põhjusele tegelikult lisandunud suurem põhjus: ma ei taha. Ma tahan teda, meie nalju ja kiikse, meie maailma ja tundeid saladuses hoida. (Muidugi ka sellepärast, et kui teised naised teaksid kui ideaalne ta on, siis nad äkki pätsavad mu nunnu ära..)

Ta on mu päästja, mu parim sõber, mu teekaaslane, mu maailm, mu kallim, mu kõik!



laupäev, oktoober 22

Ma tahaksin olla vaba ja alustada iseendast

Käisin täna üle aja maal. Nii mõnus. Olime ainult päevakese ja nüüd kodus tagasi. Ismo ajas töö asju ja mina nautisin telekat, vaba internetti ja Põltsu lõhna. Tõmbasin meile sarju ja tuhnisin enda vanu plaate läbi. Oi, ma leidsin nii palju head ja vana kraami. Panin kohe telefoni.. Mõnna.
Lisaks leidsin ma ka mõned vanad pildid. No loomulikult ma korjasin paar välja, et siia postitada.




Tuhat kaelaketti, mustad silmad. Why lord? Aga ma olen nii nunnu siin, jättes kõrvale eeltoodud why-lordid. 


See pilt on pärit minu esimesesest etendusest/tükist koos Viribus Unitisega. Tüki nimi oli 'Meri', kui ma ei eksi. Esimene meespartner Jaan. Üleüldiselt olen ma igas tükis kellegi mehe dialoogis. Mis värk on (Keiul minuga..)? Alguses oligi Jaan. Kui ma ei eksi, siis äkki kaks tükki (?!) ja siis tuli juba Siimar (ütleb õhates, sest ta on jätkuvalt mu lemmik lavapartner ever. Vabandan teiste tundeid riivamast, aga sellist klappi ei ole ma veel kellegagi tundnud). Siimariga olime koos nii kaua kui olime mõlemad trupis olemas. Pärast teda oli täiskasvanutes Janel ja Üllar. Vahepeal oli Kaur. Germoshkaga ei saanudki olla või? Praegu jäin mõtlema.. G äkki täpsustab ise. Enivei. Väga huvitav jah. Aga samas, poistega on äge. Paras julgustükk tegelikult. Kuigi see ei tohiks häirida või olla oluline, mis soost lavapartner on, siis ikkagi see mõjutab. Vähemalt alguses. Kui piir vahelt ära kaob, siis on tsill. Ja tulevadki need mälestused ja mõnusa muige näole toovad tunded, mis minu lavapartnerid on teinud. 


See pilt on tehtud siis, kui ma olin punkar. Aga vaikselt läksin juba puhtama punkarluse peale üle ehk siis hakkasin ennast pesema (ihhiii) ja enda eest hoolitsema. Ma ausõna ei tõmmanud seda asja päris nii mitmest torust, see selline poseerimise pilt rohkem. Jäätisekokteili klaas on minu oma. Mul oli tollel ajal miski selline komme, et kui ma õue läksin, siis tegin jätsi või kohvi või teed tassi/klaasiga kaasa. Kandsin tuhandet kaelaketti, sõrmust ja käevõru. Soeng mulle täiega meeldib endale ja kohati tahaks tagasi. Pluus on nii avar, et teiste piltide peal oli boob väljas. See oli muide ainuke kord kui ma seda pluusi kandsin (huvitav küll miks..). Aga üllatavalt ilusa jume ja ägeda soengu pärast tahtsin seda jagada. 


Siin pildi peal ma olen noor. Öönoor. Siis olid moes sellised pildid muideks. Ise oled kuskil nurgas ja natuke on näha ja ilgelt popp. Juuksed on mul siin esimest korda värvitud (!), oranzikad/punakad. Elu esimese purjujäämise ja piuni oli tol hetkel aega umbes pool aastat. Meiki ma siis veel ei kandnud. Colgate ja katkise huuled on in! 

Nii tore on neid pilte tegelikult vaadata. Kuna mul noorena väga sõpru ei olnud, siis sellised mitte-selfid tulevadki alles ala põhikool ja sealt edasi. Sellest ajast kui Heleniga hakkasime lävima. Siis sai ikka ka klõpsutatud teinekord. Aga samas mitte ka nii palju, et albumeid ei jaksaks läbi kahmata. Enamjaolt ikka selfid. Aga ikkagi. Tore on vaadata, et mis värvi ma olen millalgi olnud ja millal ma esimest korda sain teada mis asjad on kulmutangid ja millal ma sain aru, et odav kivipuuder ilma kreemide ja muu soustita ei olegi väga hea mõte ja millal mul mis riided olid ja millal mis stiil oli. Ja väga huvitav on vaadata, et kui enamjaolt ma vaatan enda väljanägemist ja lajatan käega vastu nägu, siis palju on ka sellised kostüüme, mida paneks praegugi selga. Et ikkagi midagi on jäänud. Aga eks see olegi. Kõik ju muutub. Ma imestan, et ma nii julge olin. Praegu näiteks kui mul on natunatukene pluus või kleit avaram, siis ma häbenen ja enamjaolt vahetan ära või panen salli kaela. Ja seelikud/kleidi võimalusel ikka väga palju põlvest ülespoole ei ole. Aga samas miks? Tegelikult mul ei ole ju midagi häbeneda. Ja kui ma ikkagi täielikult end ei alasta, siis miks.. Jalad on mul ilusad ja rind.. Noh, ütleme nii, et selle üle olen ma väga uhke. Niiet.. Tuleb kappi kiigata ja mitte nii palju põdeda. 

Minevikus kruttida on äge. Täpselt nii kaua kui pisar kurku ei tule. Aga et seda ei juhtuks, siis ma leidsin ka ühe väga toreda endise piuhiti, mida me Heleniga nõrkemiseni laulsime, tantsisime ja tsiteerisime. 




neljapäev, oktoober 20

W 1. Why start this challenge?


Ma saan isegi aru, et see tundub juba alguses kahtlane plaan minu poolt võtta ette 52 NÄDALANE tsällents. Aga ma tunnen, et mul on seda vaja. Ja äkki ma seekord saan hakkama. Kui ma mälujärgi õigesti mäletan, siis see peaks olema äkki mu neljas või viies blogitsällents ning neid ma alustan alati siis kui tahan uuesti kirjutama hakata ja uut tuult blogisse ja endasse puhuda. Sama on ka seekord. Ma tunnen, et see uus perenaise ja õpilase roll on mind natuke ära väsitanud ja ma pean natuke vana ennast tooma tagasi. Ja kuna ma keeldun tagasitoomast seda halba ennast (ei alkoholile ja söömishäiretele, jeehuu!), siis ma võiksin tagasi otsida selle 'loen läbi kõik maailma raamatud ja tean nendest kõike ja kirjutan ja luuletan ja laulan' enda. Muideks, raamatute koha pealt. Otsisin mingi päev listi raamatutest, mis on nö 'must read'. Võtsin ette 72 raamatust koosneva listi. Ütlen ausalt, et seal on palju selliseid raamatuid, et ma nüüd ei teagi. Aga palju on sellised, mida olen alati tahtnud läbi lugeda, aga miskipärast ei ole seda teinud. Enamus on sellised, noh.. vanad. Lisaks on mul juba praegu riiulil 6 uut raamatut + need aastaid oodanud raamatud. Ehk siis- peaks hakkama lugema? 

Seoses tsällentsiga veel. Guugeldasin ja leidsin enamuse need listikesed, mis olen juba varem kõrvale jätnud. Ja siis leidsin selle. Teema on ju ometigi hingele hea (?!). Nagu ikka kirjutamise ja tsällentsi ja võõrkeele ja oma maailmaga, jätan endale õiguse tõlgendada (nii otseses kui ka ilutsevas võtmes) küsimusi ja teemasid nii nagu ise tahan. Ma meeleldi ootan tagasisidet ja mõtteid, kui neid tekib. (ps, olen uue muusika otsingutel ka. kui kellelgi on mõtteid, siis postitage. Eriti äge oleks siis kui loete mõnda postitust ja siis sellega seoses tuleb mõni lugu meelde jne..). Kirjavigade pärast ei vabanda. Ma enamjaolt kirjutan hilja ja poolunemaailmast (see ikkagi kindof vabandus ju..). 

Ühesõnaga. Võtan vastu, mis tulemas. Lasen lahti, mis minemas. Otsin hingele pai.

Loorberid on üksnes unenäos ja lahjas supis

Ma olen nüüd kaua kaua ikka siiapoole kiiganud. Vahepeal kaalusin täiesti blogi kinnipanekut. Et äkki ei ole mõtet. Ma käin siin nii üliharva ja siis räägin ka samu asju. Aga siis jällegi jäin mõtlema,et mõnikord mul ju tuleb hoog ja siis jälle olen siin. Vahepeal on ju tore rääkida justkui iseendaga, aga samas mitte nii iseendaga. Kas see küll hää mõte on oma mõtteid nõnna netiavarustesse panna.. selleks on küll hilja. Samas blogi kinniseks teha ja jättagi oma mõtted iseendale.. ka võimalus, aga ütlen ausalt, et mulle on täitsa vaja seda, et mõned teist mulle vahel pinda käivad ja nõuavad uut kirjutist. Siis ma jään kirjutamisele mõtlema ja hakkan justkui pead selgindama. Aga kui ma blogi kinni panen, siis ei nõua keegi midagi. Ja ongi kööga.
Ma elan Tartus.
Harjun Tartuga ja inimestega.
Käin ülikoolis.
Harjun õppimise ja maailmaga.
Mul on kass.
Ta nimi on Neeme ja ta on täiega nunnu ja veits tropp.
Ma hakkan uut blogitsällentsit tegema.
trummipõrin...