esmaspäev, detsember 5

W3. Family

Minu pere. Minu armas, veider, kreisi ja sõge pere. Minu tagala, nõuandla ja parimad sõbrad! Minu armastus ja edupant. Minu kullatükid!


Läksime emme ja Kistaga Sepa Silveri ja Curlyde kontsertale ning tegime enne seda fotoshuuti. 

Minu musi! 

Minu pisikene. Tädi Merka nunnupunnu. Rohkem minu moodi kui ma ise.

Õtu. Kõige ägedam ja vingem õde keda üks inimene võib endale tahta. Armastus on piiritu.

Minu plikad.

Minu tugipostid ja meestagala!


kolmapäev, oktoober 26

W2. Spouse/ significant other

"Sa oled hea. Sa oled nii võimatult hea, et ma tunnen ennast peaaegu et halvana. Sa tekitad minus selle hea tunde, et ma pean rohkem pingutama. Et olla Sulle vääriline kaaslane. Mitte keegi ei ole tekitanud minus tunnet, et ma pean pingutama. Mine tea, äkki lõpetan kooligi tänu Sulle ära.. (must huumor, kõhkõhh..)" 

Kirjutasin nii kui olime koos olnud umbes kuukene. Näed, lõpetasingi kooli ära ja läksin jälle kooli. Uskumatu..

Lugesin oma vanu postitusi ja avastasin, et ma ei olegi oma Kaljukesest väga palju kirjutanud. Ühes postituses oli põhjus tegelikult ka: kui ma siin kellestki silmarõõmust kirjutan, siis läheb kohe kõik nagu viltu. Nüüd on sellele põhjusele tegelikult lisandunud suurem põhjus: ma ei taha. Ma tahan teda, meie nalju ja kiikse, meie maailma ja tundeid saladuses hoida. (Muidugi ka sellepärast, et kui teised naised teaksid kui ideaalne ta on, siis nad äkki pätsavad mu nunnu ära..)

Ta on mu päästja, mu parim sõber, mu teekaaslane, mu maailm, mu kallim, mu kõik!



laupäev, oktoober 22

Ma tahaksin olla vaba ja alustada iseendast

Käisin täna üle aja maal. Nii mõnus. Olime ainult päevakese ja nüüd kodus tagasi. Ismo ajas töö asju ja mina nautisin telekat, vaba internetti ja Põltsu lõhna. Tõmbasin meile sarju ja tuhnisin enda vanu plaate läbi. Oi, ma leidsin nii palju head ja vana kraami. Panin kohe telefoni.. Mõnna.
Lisaks leidsin ma ka mõned vanad pildid. No loomulikult ma korjasin paar välja, et siia postitada.




Tuhat kaelaketti, mustad silmad. Why lord? Aga ma olen nii nunnu siin, jättes kõrvale eeltoodud why-lordid. 


See pilt on pärit minu esimesesest etendusest/tükist koos Viribus Unitisega. Tüki nimi oli 'Meri', kui ma ei eksi. Esimene meespartner Jaan. Üleüldiselt olen ma igas tükis kellegi mehe dialoogis. Mis värk on (Keiul minuga..)? Alguses oligi Jaan. Kui ma ei eksi, siis äkki kaks tükki (?!) ja siis tuli juba Siimar (ütleb õhates, sest ta on jätkuvalt mu lemmik lavapartner ever. Vabandan teiste tundeid riivamast, aga sellist klappi ei ole ma veel kellegagi tundnud). Siimariga olime koos nii kaua kui olime mõlemad trupis olemas. Pärast teda oli täiskasvanutes Janel ja Üllar. Vahepeal oli Kaur. Germoshkaga ei saanudki olla või? Praegu jäin mõtlema.. G äkki täpsustab ise. Enivei. Väga huvitav jah. Aga samas, poistega on äge. Paras julgustükk tegelikult. Kuigi see ei tohiks häirida või olla oluline, mis soost lavapartner on, siis ikkagi see mõjutab. Vähemalt alguses. Kui piir vahelt ära kaob, siis on tsill. Ja tulevadki need mälestused ja mõnusa muige näole toovad tunded, mis minu lavapartnerid on teinud. 


See pilt on tehtud siis, kui ma olin punkar. Aga vaikselt läksin juba puhtama punkarluse peale üle ehk siis hakkasin ennast pesema (ihhiii) ja enda eest hoolitsema. Ma ausõna ei tõmmanud seda asja päris nii mitmest torust, see selline poseerimise pilt rohkem. Jäätisekokteili klaas on minu oma. Mul oli tollel ajal miski selline komme, et kui ma õue läksin, siis tegin jätsi või kohvi või teed tassi/klaasiga kaasa. Kandsin tuhandet kaelaketti, sõrmust ja käevõru. Soeng mulle täiega meeldib endale ja kohati tahaks tagasi. Pluus on nii avar, et teiste piltide peal oli boob väljas. See oli muide ainuke kord kui ma seda pluusi kandsin (huvitav küll miks..). Aga üllatavalt ilusa jume ja ägeda soengu pärast tahtsin seda jagada. 


Siin pildi peal ma olen noor. Öönoor. Siis olid moes sellised pildid muideks. Ise oled kuskil nurgas ja natuke on näha ja ilgelt popp. Juuksed on mul siin esimest korda värvitud (!), oranzikad/punakad. Elu esimese purjujäämise ja piuni oli tol hetkel aega umbes pool aastat. Meiki ma siis veel ei kandnud. Colgate ja katkise huuled on in! 

Nii tore on neid pilte tegelikult vaadata. Kuna mul noorena väga sõpru ei olnud, siis sellised mitte-selfid tulevadki alles ala põhikool ja sealt edasi. Sellest ajast kui Heleniga hakkasime lävima. Siis sai ikka ka klõpsutatud teinekord. Aga samas mitte ka nii palju, et albumeid ei jaksaks läbi kahmata. Enamjaolt ikka selfid. Aga ikkagi. Tore on vaadata, et mis värvi ma olen millalgi olnud ja millal ma esimest korda sain teada mis asjad on kulmutangid ja millal ma sain aru, et odav kivipuuder ilma kreemide ja muu soustita ei olegi väga hea mõte ja millal mul mis riided olid ja millal mis stiil oli. Ja väga huvitav on vaadata, et kui enamjaolt ma vaatan enda väljanägemist ja lajatan käega vastu nägu, siis palju on ka sellised kostüüme, mida paneks praegugi selga. Et ikkagi midagi on jäänud. Aga eks see olegi. Kõik ju muutub. Ma imestan, et ma nii julge olin. Praegu näiteks kui mul on natunatukene pluus või kleit avaram, siis ma häbenen ja enamjaolt vahetan ära või panen salli kaela. Ja seelikud/kleidi võimalusel ikka väga palju põlvest ülespoole ei ole. Aga samas miks? Tegelikult mul ei ole ju midagi häbeneda. Ja kui ma ikkagi täielikult end ei alasta, siis miks.. Jalad on mul ilusad ja rind.. Noh, ütleme nii, et selle üle olen ma väga uhke. Niiet.. Tuleb kappi kiigata ja mitte nii palju põdeda. 

Minevikus kruttida on äge. Täpselt nii kaua kui pisar kurku ei tule. Aga et seda ei juhtuks, siis ma leidsin ka ühe väga toreda endise piuhiti, mida me Heleniga nõrkemiseni laulsime, tantsisime ja tsiteerisime. 




neljapäev, oktoober 20

W 1. Why start this challenge?


Ma saan isegi aru, et see tundub juba alguses kahtlane plaan minu poolt võtta ette 52 NÄDALANE tsällents. Aga ma tunnen, et mul on seda vaja. Ja äkki ma seekord saan hakkama. Kui ma mälujärgi õigesti mäletan, siis see peaks olema äkki mu neljas või viies blogitsällents ning neid ma alustan alati siis kui tahan uuesti kirjutama hakata ja uut tuult blogisse ja endasse puhuda. Sama on ka seekord. Ma tunnen, et see uus perenaise ja õpilase roll on mind natuke ära väsitanud ja ma pean natuke vana ennast tooma tagasi. Ja kuna ma keeldun tagasitoomast seda halba ennast (ei alkoholile ja söömishäiretele, jeehuu!), siis ma võiksin tagasi otsida selle 'loen läbi kõik maailma raamatud ja tean nendest kõike ja kirjutan ja luuletan ja laulan' enda. Muideks, raamatute koha pealt. Otsisin mingi päev listi raamatutest, mis on nö 'must read'. Võtsin ette 72 raamatust koosneva listi. Ütlen ausalt, et seal on palju selliseid raamatuid, et ma nüüd ei teagi. Aga palju on sellised, mida olen alati tahtnud läbi lugeda, aga miskipärast ei ole seda teinud. Enamus on sellised, noh.. vanad. Lisaks on mul juba praegu riiulil 6 uut raamatut + need aastaid oodanud raamatud. Ehk siis- peaks hakkama lugema? 

Seoses tsällentsiga veel. Guugeldasin ja leidsin enamuse need listikesed, mis olen juba varem kõrvale jätnud. Ja siis leidsin selle. Teema on ju ometigi hingele hea (?!). Nagu ikka kirjutamise ja tsällentsi ja võõrkeele ja oma maailmaga, jätan endale õiguse tõlgendada (nii otseses kui ka ilutsevas võtmes) küsimusi ja teemasid nii nagu ise tahan. Ma meeleldi ootan tagasisidet ja mõtteid, kui neid tekib. (ps, olen uue muusika otsingutel ka. kui kellelgi on mõtteid, siis postitage. Eriti äge oleks siis kui loete mõnda postitust ja siis sellega seoses tuleb mõni lugu meelde jne..). Kirjavigade pärast ei vabanda. Ma enamjaolt kirjutan hilja ja poolunemaailmast (see ikkagi kindof vabandus ju..). 

Ühesõnaga. Võtan vastu, mis tulemas. Lasen lahti, mis minemas. Otsin hingele pai.

Loorberid on üksnes unenäos ja lahjas supis

Ma olen nüüd kaua kaua ikka siiapoole kiiganud. Vahepeal kaalusin täiesti blogi kinnipanekut. Et äkki ei ole mõtet. Ma käin siin nii üliharva ja siis räägin ka samu asju. Aga siis jällegi jäin mõtlema,et mõnikord mul ju tuleb hoog ja siis jälle olen siin. Vahepeal on ju tore rääkida justkui iseendaga, aga samas mitte nii iseendaga. Kas see küll hää mõte on oma mõtteid nõnna netiavarustesse panna.. selleks on küll hilja. Samas blogi kinniseks teha ja jättagi oma mõtted iseendale.. ka võimalus, aga ütlen ausalt, et mulle on täitsa vaja seda, et mõned teist mulle vahel pinda käivad ja nõuavad uut kirjutist. Siis ma jään kirjutamisele mõtlema ja hakkan justkui pead selgindama. Aga kui ma blogi kinni panen, siis ei nõua keegi midagi. Ja ongi kööga.
Ma elan Tartus.
Harjun Tartuga ja inimestega.
Käin ülikoolis.
Harjun õppimise ja maailmaga.
Mul on kass.
Ta nimi on Neeme ja ta on täiega nunnu ja veits tropp.
Ma hakkan uut blogitsällentsit tegema.
trummipõrin...

neljapäev, juuli 7

Let it out

7.märts. Päriselt? Praegu on lõõmamas juulikuu ja mina käisin siin viimati märtsis? Miks te mu peale karjunud ei ole? Teate ju küll kuidas see käib. Mina jälle persetäis kuid ei satu siia ja siis keegi teist helistab mulle just selle jaoks, et öelda 'Merks raisk, kirjuta blogisse ka vahepeal'. Noh, nüüd ma tulin siia täiesti juhuslikult ja ise. Sättisin jälle teisiti ja alustan uuesti. Kui palju võib üldse alustada? Kas sellel on mingi piir ka peal? Kui on, siis minu alustamised peaksid küll juba lõpetuseks saama.
Selle märts-juuli vahepeale on jäänud nii palju sündmusi. Ma ei teagi kuskohast ma peaksin alustama ja millest rääkima. Ma ei tea enam kuidas see käib..
Ma olen kuidagi nii võõrandunud jälle. Kõigest ja kõigist. Jälle see sama vana jutt.. Pärast kooli lõpetamist (JAH, MA LÕPETASIN FINALLY KOOLI ÄRA..fuck yeah) on mul kuidagi selline pikaajaline pingelangus või isegi ma ei tea mis asi, kookon ümber, millest välja tulla enam ei oska. Need viimased kooli-kuud olid täielikult sisustatud õppimisega ja kui ma siis ka isegi ei õppinud ja tegin näo, et räägin pere või sõpradega, siis peas lahendasid väikesed Jukud ja Mannid ikka matemaatikat ja arutlesid miks see Hitlerpoiss ikka selline oli.Niiet kohal ei ole ma juba ammu olnud. Ja nüüd kui ma tagasi olen, free willi, siis ma ei tunne enam ümbrust ära. Nüüd ma siis olen siin Tartus. Koduperenaine. Ootan igapäev elukaaslast koju, et talle siis süüa teha ja siis magama minna. Päeval olen ma tavaliselt lihtsalt nii masenduses, et ega ma väga ei jaksa midagi teha. Metsik uni ja väsimus on koguaeg peal. Ma täna juba mõtlesin, et tea kas peab jälle jooksma testi ostma.. aga ma kahtlustan, et see test Mr.D taasilmumist küll ei näita.
Tegelikult on mul peas jälle nii palju probleeme. Neid tobedaid minulikult ülemõeldud probleeme, mille lahendamiseks peaksin laskma ma oma uhkuse ja nina alla poole, aga seda ma ju ometigi ei tee. Parem püherdan mõnda aega veel mõttetult töinates taga aega, kui ma tundusin teistele õnnelik, aga tegelikult teadsin ja tean, et olin maailmaõnnetum. Kuradi inimene oma dilemmadega.

esmaspäev, märts 7

Kuidas mu elukaaslasest sai minu parim sõber

Täna on väga tähtis päev. Täna aasta tagasi saatis mu nunnu mulle esimese nalja õhumusi.Täna aasta tagasi kiikusin ma oma kallaga esimest korda. Täna aasta tagasi saatis mu kalla mu esimest korda koju. Täna aasta tagasi tegin ma enda jaoks hulljulge lükke ja jooksin meesterahvale järgi. Täna aasta tagasi leidsin ma oma pusletüki.
Ma ütlen ausalt, et ma olin täiesti kindel, et minust ei saa suhte inimest. Tundus, et minule ei olegi kaaslast mõeldud ja ei mina kunagi rohkem kui paar kuud 'suhtes' ole. Aga siis tuli tema. Tegi mulle õigeid liblikaid ja õigeid tundeid.
Ma õppisin teda tundma ja iseennast. Me tundume tõesti veider kombo. Tema ei räägi ja mina räägin. Seda ma alguses natuke kartsin ka, aga kõik loksus paika. Ja mis siis, et keegi seda ei usu, aga ta ausõna räägib kodus rohkem kui mina.. Ma tunnen end temaga nii õigesti, nii paigas, nii tõeliselt. Ma tunnen, et kõik minu unistused, ka need kõige utoopilisemad, saavad tema kõrval teoks. Ta annab mulle seda õiget energiat ja lootust.
Aasta on möödas ja ma olen lootusetult armunud. Mida tund/päev/nädal/kuu edasi, seda rohkem ma tunnen, et ma olen nii armunud, seda rohkem ma tunnen neid liblikaid oma kõhus kui ma tema peale mõtlen. Ma ei suuda mitte naeratada kui ma tema peale mõtlen.
See on imeline tunne, kui saad olla sina ise. Kui ei ole ühtegi tabu ja Sul on inimene kellega kõigest rääkida. Esimest korda elus on mul inimene, kelle eest ma ei suuda ühtegi saladust hoida. Kui ma isegi olen mõelnud hetkeks, et 'ei seda tal küll ei ole vaja teada', siis nii kui ma teda näen, siis automaatselt 'tead kalla mis värk on..'. Ta on inimene, kes küsib kuidas mul päev läks ja on nõus ja tahab päriselt kuulata kuidas mul läks. Ta on inimene, kelle kohta ma tahan kõike teada ja kelle asjadest ma huvitav ja kelle asju ma olen nõus suure innuga tunde kuulama. Loomulikult ta nii pikalt ei räägi, aga ta juba õpib mu kõrvalt detailselt rääkimist. Ja kui ta isegi ei kohe ei räägi, siis ma lihtsalt küsin nii palju küsimusi, et tal ei jää muud üle kui rääkida.
Ta on lihtsalt suurepärane! See kui hästi ta mu perega läbi saab on lihtsalt nii tore. Kuidas ta mu nunnupunnudega tegeleb.. Kärt ja Sass võivad tunde ta seljas elada ja ta on ikka rõõmsa näoga ja mängib nendega edasi. Kui hästi ta õega klapib.. Ja muidugi kui hästi ta mu sõpradega läbi saab. Muidugi elu on kulgenud nii, et enamus mu sõpru on juba eelnevalt tema sõbrad (või sugulased..) olnud. Aga võtame näiteks Kista. Ega me juba ammu naerame, et Ismol on kaks naist- mina ja Kista. See läbisaamine on lihtsalt nii hea ja südantsoojendav mu jaoks.
Mul on väga hea meel, et tal nii tore pere on. Ja mulle tundub, et mind vist on omaks võetud. Igatahes, kui üks vanaemadest mulle üks päev helistas, siis küll Ismo patsutas õlale ja oli sellise näoga, et ' you are one of us now'. Ja mul oleks nüüd nagu kaks õde, kuigi Kaisu on minust noorem, siis kohati ma tunnen, et tal on mulle nii palju õpetada ja ta on mulle väga suureks eeskujuks. Ma loodan, et meie läbisaamine muutub ainult paremuse poole.
Ma ei tea mida ma teeksin, kui teda ei oleks. Mul on tunne, et me oleme nii kokku kasvanud, et ma enam ei teagi aega kui me ei olnud koos. Nagu seda aega ei olekski olnud.
Ma tunnen, et meil on liiga vähe aega. Ma tunnen, et ma tahaksin temaga iga päev, iga tund, iga minut koos olla. Me isegi ei pea samas toas olema, aga ikkagi koos. Ma tunnen, et ma tahan selle inimesega maailma vallutada! Ma tunnen, et ma tahan temaga kunagi pere ja kodu luua. Ma tunnen, et ma tahan temaga kõigile vastu minna ja ma tunnen, et tema kõrval ma ei murdu.

/Ma tean, et kui ta ükshetk selle pildi siit avastab, siis ma saan pistuleid ja ta ei tee muga mitu aega ühtegi selfit. aga see on seda väärt. Sest me oleme lihtsalt nii ühesugused tropid../

Me hakkasime käima ja semmima ja unistuste maja ehitama. Me tutvustasime teineteist oma peredele. Me hakkasime kõike koos tegema. Me kolisime kokku. Me hakkasime teineteist elukaaslasteks kutsuma. Me hakkasime täiskasvanud elu elama. Me hakkasime reaalsemalt oma kodu looma.
Me hakkasime päriselt armastama.
Ja siis ühel hetkel ma sain aru, et ma ei ela koos mitte oma poisssõbraga, vaid oma parima sõbraga.