neljapäev, juuli 7

Let it out

7.märts. Päriselt? Praegu on lõõmamas juulikuu ja mina käisin siin viimati märtsis? Miks te mu peale karjunud ei ole? Teate ju küll kuidas see käib. Mina jälle persetäis kuid ei satu siia ja siis keegi teist helistab mulle just selle jaoks, et öelda 'Merks raisk, kirjuta blogisse ka vahepeal'. Noh, nüüd ma tulin siia täiesti juhuslikult ja ise. Sättisin jälle teisiti ja alustan uuesti. Kui palju võib üldse alustada? Kas sellel on mingi piir ka peal? Kui on, siis minu alustamised peaksid küll juba lõpetuseks saama.
Selle märts-juuli vahepeale on jäänud nii palju sündmusi. Ma ei teagi kuskohast ma peaksin alustama ja millest rääkima. Ma ei tea enam kuidas see käib..
Ma olen kuidagi nii võõrandunud jälle. Kõigest ja kõigist. Jälle see sama vana jutt.. Pärast kooli lõpetamist (JAH, MA LÕPETASIN FINALLY KOOLI ÄRA..fuck yeah) on mul kuidagi selline pikaajaline pingelangus või isegi ma ei tea mis asi, kookon ümber, millest välja tulla enam ei oska. Need viimased kooli-kuud olid täielikult sisustatud õppimisega ja kui ma siis ka isegi ei õppinud ja tegin näo, et räägin pere või sõpradega, siis peas lahendasid väikesed Jukud ja Mannid ikka matemaatikat ja arutlesid miks see Hitlerpoiss ikka selline oli.Niiet kohal ei ole ma juba ammu olnud. Ja nüüd kui ma tagasi olen, free willi, siis ma ei tunne enam ümbrust ära. Nüüd ma siis olen siin Tartus. Koduperenaine. Ootan igapäev elukaaslast koju, et talle siis süüa teha ja siis magama minna. Päeval olen ma tavaliselt lihtsalt nii masenduses, et ega ma väga ei jaksa midagi teha. Metsik uni ja väsimus on koguaeg peal. Ma täna juba mõtlesin, et tea kas peab jälle jooksma testi ostma.. aga ma kahtlustan, et see test Mr.D taasilmumist küll ei näita.
Tegelikult on mul peas jälle nii palju probleeme. Neid tobedaid minulikult ülemõeldud probleeme, mille lahendamiseks peaksin laskma ma oma uhkuse ja nina alla poole, aga seda ma ju ometigi ei tee. Parem püherdan mõnda aega veel mõttetult töinates taga aega, kui ma tundusin teistele õnnelik, aga tegelikult teadsin ja tean, et olin maailmaõnnetum. Kuradi inimene oma dilemmadega.

esmaspäev, märts 7

Kuidas mu elukaaslasest sai minu parim sõber

Täna on väga tähtis päev. Täna aasta tagasi saatis mu nunnu mulle esimese nalja õhumusi.Täna aasta tagasi kiikusin ma oma kallaga esimest korda. Täna aasta tagasi saatis mu kalla mu esimest korda koju. Täna aasta tagasi tegin ma enda jaoks hulljulge lükke ja jooksin meesterahvale järgi. Täna aasta tagasi leidsin ma oma pusletüki.
Ma ütlen ausalt, et ma olin täiesti kindel, et minust ei saa suhte inimest. Tundus, et minule ei olegi kaaslast mõeldud ja ei mina kunagi rohkem kui paar kuud 'suhtes' ole. Aga siis tuli tema. Tegi mulle õigeid liblikaid ja õigeid tundeid.
Ma õppisin teda tundma ja iseennast. Me tundume tõesti veider kombo. Tema ei räägi ja mina räägin. Seda ma alguses natuke kartsin ka, aga kõik loksus paika. Ja mis siis, et keegi seda ei usu, aga ta ausõna räägib kodus rohkem kui mina.. Ma tunnen end temaga nii õigesti, nii paigas, nii tõeliselt. Ma tunnen, et kõik minu unistused, ka need kõige utoopilisemad, saavad tema kõrval teoks. Ta annab mulle seda õiget energiat ja lootust.
Aasta on möödas ja ma olen lootusetult armunud. Mida tund/päev/nädal/kuu edasi, seda rohkem ma tunnen, et ma olen nii armunud, seda rohkem ma tunnen neid liblikaid oma kõhus kui ma tema peale mõtlen. Ma ei suuda mitte naeratada kui ma tema peale mõtlen.
See on imeline tunne, kui saad olla sina ise. Kui ei ole ühtegi tabu ja Sul on inimene kellega kõigest rääkida. Esimest korda elus on mul inimene, kelle eest ma ei suuda ühtegi saladust hoida. Kui ma isegi olen mõelnud hetkeks, et 'ei seda tal küll ei ole vaja teada', siis nii kui ma teda näen, siis automaatselt 'tead kalla mis värk on..'. Ta on inimene, kes küsib kuidas mul päev läks ja on nõus ja tahab päriselt kuulata kuidas mul läks. Ta on inimene, kelle kohta ma tahan kõike teada ja kelle asjadest ma huvitav ja kelle asju ma olen nõus suure innuga tunde kuulama. Loomulikult ta nii pikalt ei räägi, aga ta juba õpib mu kõrvalt detailselt rääkimist. Ja kui ta isegi ei kohe ei räägi, siis ma lihtsalt küsin nii palju küsimusi, et tal ei jää muud üle kui rääkida.
Ta on lihtsalt suurepärane! See kui hästi ta mu perega läbi saab on lihtsalt nii tore. Kuidas ta mu nunnupunnudega tegeleb.. Kärt ja Sass võivad tunde ta seljas elada ja ta on ikka rõõmsa näoga ja mängib nendega edasi. Kui hästi ta õega klapib.. Ja muidugi kui hästi ta mu sõpradega läbi saab. Muidugi elu on kulgenud nii, et enamus mu sõpru on juba eelnevalt tema sõbrad (või sugulased..) olnud. Aga võtame näiteks Kista. Ega me juba ammu naerame, et Ismol on kaks naist- mina ja Kista. See läbisaamine on lihtsalt nii hea ja südantsoojendav mu jaoks.
Mul on väga hea meel, et tal nii tore pere on. Ja mulle tundub, et mind vist on omaks võetud. Igatahes, kui üks vanaemadest mulle üks päev helistas, siis küll Ismo patsutas õlale ja oli sellise näoga, et ' you are one of us now'. Ja mul oleks nüüd nagu kaks õde, kuigi Kaisu on minust noorem, siis kohati ma tunnen, et tal on mulle nii palju õpetada ja ta on mulle väga suureks eeskujuks. Ma loodan, et meie läbisaamine muutub ainult paremuse poole.
Ma ei tea mida ma teeksin, kui teda ei oleks. Mul on tunne, et me oleme nii kokku kasvanud, et ma enam ei teagi aega kui me ei olnud koos. Nagu seda aega ei olekski olnud.
Ma tunnen, et meil on liiga vähe aega. Ma tunnen, et ma tahaksin temaga iga päev, iga tund, iga minut koos olla. Me isegi ei pea samas toas olema, aga ikkagi koos. Ma tunnen, et ma tahan selle inimesega maailma vallutada! Ma tunnen, et ma tahan temaga kunagi pere ja kodu luua. Ma tunnen, et ma tahan temaga kõigile vastu minna ja ma tunnen, et tema kõrval ma ei murdu.

/Ma tean, et kui ta ükshetk selle pildi siit avastab, siis ma saan pistuleid ja ta ei tee muga mitu aega ühtegi selfit. aga see on seda väärt. Sest me oleme lihtsalt nii ühesugused tropid../

Me hakkasime käima ja semmima ja unistuste maja ehitama. Me tutvustasime teineteist oma peredele. Me hakkasime kõike koos tegema. Me kolisime kokku. Me hakkasime teineteist elukaaslasteks kutsuma. Me hakkasime täiskasvanud elu elama. Me hakkasime reaalsemalt oma kodu looma.
Me hakkasime päriselt armastama.
Ja siis ühel hetkel ma sain aru, et ma ei ela koos mitte oma poisssõbraga, vaid oma parima sõbraga.

teisipäev, veebruar 16

Day 31. Self portrait and explain what you liked the most about this challenge


Mulle meeldis kõige rohkem see Kista külalispostitus. Peale selle, et ta üleüldse kirjutab väga hästi, siis ta oskab väga hästi minust kirjutada. Mulle kohe meeldis endast lugeda :)
Ja mulle meeldis see ka, et keegi ei hakanud vinguma, et enamus postitusi jõudis teieni mitu aega hiljem kui tegelikult õige oleks. Sest noh, chällents oleks pidanud mingi nädal tagasi valmis olema..
Tulin jälle blogile natuke lähemale. Nüüd arvatavasti tuleb jälle mingi paus sisse, aga ma proovin mitte lasta ja kindlasti otsin jälle mingi uue tsällentsi.
muah,

Day 30. Whats your favorite flavor of ice cream ?

Teate, ausalt öeldes mul enam ei olegi lemmikut. Kunagi oli suur lemmik kookose ja kondenspiimaga, aga toda ei tehta enam..

Day 29. What's your favorite time of the year and why?

Vaata õue, aga kustuta lumi.
Ma juba ühes postituses rääkisin sellest maagilisest kevade-tundest. Täna ärkasin rõõmuga, sest avastasin päikese. Imeline.. Kui täna ei oleks lund ka, võivähemalt teed oleks täitsa kevadekuivad, siis ma ajaks juba kevademantli selga ja kevadeprillid ette ja ketsid jalga. Vot see ongi kõige mõnusam aeg, kui saab tagi ja ketsid tuua kapipõhjast välja. Mis siis et külm on veel, vähemalt saab juba enamvähem kanda :)

kolmapäev, veebruar 10

Day 28. What's your quilty pleasure?

Mida see tähendab üldse? Guugl andis definitsiooniks : something, such as a movie, television program, or piece of music, that one enjoys despite feeling that it is not generally held in high regard.

Sel juhul on need mu seebikad. Need mida ma pätina downloudin ja siis mõnuledes vaatan. Criminal Minds ja Once upon a time ja How to get away with murder ja Scandal ja Greys anatomy.

Day 27. List 3 online friends you've never met in real life but hope to soon

No mul üks on- loomulikult Daki. Me peaaegu nägime ja siis Merks jäi haigeks ja mingi vigastus tuli külge. See oli mingi kaks aastat tagasi vist :D